Ma polegi veel siia täpsemalt kirjutanud, kuidas mul siin Hospice'is meeldib või kuidas mul läheb. Nüüd on ilmselt viimane aeg sellest kirjutada, sest tänane päev on ikka tohutult emotsiooniderikas olnud.
Esimesed praktikapäevad veetsin oma ametliku juhendajaga, kes lasi mul kohe esimesel päeval kõike teha, seletas ja õpetas mulle kõike ning rääkis veel niisama ka juttu. Kui muidu osakond on vaikne ja rahulik ning mõtlesin, et noh kui igav on, siis on vähemalt kellegagi rääkida, mis on ju tore!
Kui ma ühel päeval pärastlõunases vahetuses olin (kus on osakonna peale ainult 1 õde), oli mingi probleem ühe koju mineva patsiendi ja tema lähedastega, mida lahendati päris kaua aega. Keskkond oli mega närviline ja me ei jõudnudki lõpuks koos juhendajaga ravimite ringi õigeks ajaks tehtud, pidime teisest osakonnast õe appi kutsuma. Lisaks sain esimese kogemuse agressiivse patsiendiga, kes mu õlavarrest tugevasti kinni haaras, kui ma infusioonisüsteemi läksin ära võtma tema küljest. Süstima ei julgeks mina teda küll minna, sest kohe kui tema juurde minna, hakkab ta kätega vehkima ja lisaks sõimab õdesid prostituutideks jne. Ükspäev ta isegi hammustas oma lähedast! Õudne!
Aga kõik see oli veel talutav tänase kõrval..
Eile pidin olema ühe teise õega. Alguses tundus isegi päris okei, aga mingi aja pärast sain aru, et ta vist ikkagi väga ei räägi inglise keelt. Üldse oli temaga palju raskem kontakti ja suhtlust luua kui minu päris juhendajaga. Ja kuna ta tegi kõik asjad pmst üksi ära, siis ma lihtsalt istusingi 5 tundi niisama tühja seal ja ootasin praktikapäeva lõppu. Te võite ainult ette kujutada, kui aeglaselt see aeg läks. Õnneks on osakonnas üks inglanna, kes ka praegu õpib õdede kõrval, aga kes leidis ikkagi aega minuga vestlemiseks. Rääkisin ka temale oma eelmistest praktikakogemustest ja sellest, kuidas siin osakonnas on mul raske, kuna 80% tööst koosneb patsientide ja nende lähedastega suhtlemisest, nende toetamisest ning kuna ma keelt ei oska, siis on end raskem siin teostada. Eile terve päev lihtsalt mõtlesin, et ainult 2 nädalat veel, ma elan selle üle!
Täna hommikul aga läksin osakonda ja inglanna küsis minult, et kuidas mul täna läheb. Minul muidugi oli kohe hommikul selline nördinud nägu peas ja vastasin, et ma ei tea kuidas mul läheb, nii ja naa. Mõtlesin, et äkki saan vahetused ära vahetada ja koju tagasi minna, et siis öövahetusse koos oma juhendajaga tulla. Ootasin veidi ja kogusin julgust, et küsida. Vahepeal tuli õdede ruumi ühe patsiendi abikaasa, keda ma nägin alati naeratamas, kuigi tema naine oli nii halvas seisus ja kohe-kohe lahkumas. Ja täna hommikul see juhtuski.. Ta tuli sinna ruumi pisarad silmas, läksime kõik talle kaastunnet avaldama ja kallistama ning mul lihtsalt tuli nutt kurku. Mul oli nii-nii kahju! Ootasin veel veidi, et uurida, kas saan vahetust ära vahetada. Kutsusin inglanna koridori ja nii kui ma rääkima hakkasin, ma murdusin.. Seletasin talle, et ma tahan olla oma juhendajaga, sest see teine õde ei seleta mulle asju ega lase mul midagi teha ja tunnen end kasutuna siin lihtsalt passides. Palusin tal ise õele seletada olukorda, sest minust ilmselt ta oleks valesti aru saanud. Jäin siis vannituppa oma pisaraid pühkima, kuniks ta selle teise õega tagasi tuli. Õde siis küsis minult, et mis probleem on? Mis siin rasket on? Läks päris närvi ja ütles, et okei, anna mulle oma kaart, ma kirjutan sinna allkirja ja siis helistame koordinaatorile. Viisin siis talle kaardi, kuhu nad iga päev minu praktikaaja märgivad. Eile ta kirjutas sinna 7.00-14.00 aga küsisin viisakalt, et kas on okei kui ma 15 minutit varem ära lähen, kuna ma niikuinii midagi ei teinud seal. Muidugi ta lubas mu varem ära. Ja täna, vaatan, et misasja ta kritseldab seal, mõtlesin, et äkki märgib siis, et täna olin praktikal 1-2 h, et saan mingidki tunnid kirja, aga EI.. ta kustutas selle 14:00 maha ja kirjutas 13:45 asemele. No täitsa lõpp! 15 minutit! Kuna koordinaatorit/vanemõde ei olnud täna hommikul tööl, siis helistas üks teine õde temale ja selgitas olukorda. Koordinaator siis helistas siin ülikooli, kust öeldi, et ma ei saa vahetust ära vahetada, kuna olen juba hommikul tööl olnud (umbes 1 tund oli möödas sellest, kui tööle tulin). Olin ikka päris endast väljas seal ja ei läinud isegi hommikusele koosolekule, vaid õppisin õdede ruumis ning sain mõtteid mujale, et päev üle elada. Ülejäänud päeva veetsingi arvutis õppides ning ühe teise õega ja inglanna käis vahepeal mulle asju selgitamas, kui millestki aru ei saanud. Umbes pool tundi enne vahetuse lõppu tuli siis koordinaator sinna, et rääkida, mis hommikul juhtus. Läksime siis kõik tema kabinetti, inglanna tuli tõlgiks. Alustasin mina siis selgitamist, et olen juba oma juhendaja siin harjunud ja raske on olla kellegi teisega, kes ei seleta mulle asju ega lase mul midagi teha. Mainisin veel, et no ma ei tea, võib-olla on sellel õel ka raske, kuna tuli just puhkuselt ja peab veel mingit välismaalast õpetama hakkama. Ja no see õde läks jälle maruvihaseks, hakkas hullult vahele segama koguaeg ja küsima, et "Mis mul siis viga on? Mis mu puhkus siia puutub? Ma seletasin sulle patsienti palatist number 3, palatist number 4. Kas ma ei õpetanud Sind?". Ütlesin siis, et no midagi ikka selgitasid jaa, aga meil see suhtlus ikkagi ei tulnud nii hästi välja ja ma ei saanud midagi ise teha. Ta ei saanud absoluutselt aru, mida ma selgitasin talle. Ta võttis olukorda nii isiklikult, et umbes seletas seal koordinaatorile ka, et "ma lihtsalt ei meeldi talle ja plapla". Koordinaator on seal aga väga range ja nõudlik, pahandas kohe selle õega, et olgu tema vait ja lasku minul seletada, mis mind häirib ja mis mulle ei meeldi. Nii ma siis jälle murdusin seal ja kõndisin juba minema. Kutsusid mu tagasi, et ikka saaksime rahulikult selgusele. Küsisid ka minult, et kas ma valisin ise selle osakonna. Ütlesin, et ei valinud ise ja olin suht šokis, kui teada sain, et siia tulen ja et see on kõige raskem osakond, kus ma olnud olen, just emotsionaalselt, kuna patsiendid on kõik nii haiged, suremas ja täna hommikul kogesin esimest korda sellist olukorda ning kuna seal on palju selliseid momente, kus pole midagi teha, siis ongi väga raske oma mõtetega seal istuda. Vabandasin ka seal, et panin selle õe halvasti end tundma, aga ütlesin, et asi ei ole isiklik, et ta võib ju hea õde olla, aga lihtsalt meie ei klapi omavahel ja temal ehk on raske õpetada. Õnneks oli seal inglanna, kes tõlkis neile ja rääkis neile minu varasematest kogemustest ja minu tunnetest siin osakonnas, kuna eelmisel päeval olin temaga rääkinud sellest. Õnneks olid tema ja koordinaator väga mõistlikud ning tahtsid, et me leiaksime ikkagi koos mingi lahenduse ja nad üritasid graafikut ümber teha, et ma saaksin oma juhendajaga olla. Ma ei tea, mis ma oleksin teinud, kui seda inglannat poleks seal olnud. Igatahes, saime lõpuks niimoodi ära lahendatud, et homme lähen hoopis hommiku vahetusse ja siis esmaspäevast saan jälle oma juhendajaga olla ning praktika viimased päevad olen koos selle inglannaga. Ütlesin neile ühe suure aitäh ja et tunnen end nüüd paremini! Ma olen tõesti nii tänulik inglannale, kes mõistis mind, lohutas mind, aitas mul olukorda selgitada ning kes üldse aitas mul selle kohutava päeva üle elada. Väga väga raske on õppida ja areneda, kui Sa pead seda tegema inimese kõrval, kelle kõrval Sa end kasutuna tunned ja kellega on keeruline ühist keelt leida. Loodan igatahes, et see oli esimene ja viimane selline murdumiskoht siin..
Iga osakond ja kõik inimesed ei olegi siin nii toredad, kui alguses tundus. Aga hea meel on mul küll, et ma selle õega enam olema ei pea, sest tal oli tõesti täna väga agressive attitude ning empaatiavõimest oli asi kaugel.. Sest kui vahepeal päeva jookul mõtlesin, et okei, äkki peaks ikka olukorraga leppima ja proovima uuesti, võib-olla tõesti alguse asi, et ühist keelt ei leidnud, siis see mõte läks mul kohe mööda, kui me koordinaatori kabinetti läksime ja ta mölisema/vahele segama hakkas.
Koju tulles kirjutas mu juhendaja mulle ning küsis, kuidas mul täna läks, et kas sain rohkem asju teha, kuna tema teab, et see pole mulle hea, kui ma ei saa midagi ise teha. Rääkisin talle siis tänasest olukorrast ja kuidas see õde reageeris ja kui vihale ta läks. Tema ütles aga sellepeale, et see õde ongi kogu aeg vihane ja et ta on asshole ja et ilmselt ei olnud ta eile õhtusööki söönud, mistõttu ta veelgi vihasem oli. Hahaha, vot see tegi mul küll tuju paremaks!
Aga et postitus liiga masendav ei oleks, siis lõpetan selle piltidega.. :)
Jooksin mere äärde päikeseloojangut nautima! Wow kui ilus see oli!
Siis kui teised ärkavad ja mina alles töölt koju lähen.. magama!
Kõigepealt käisime rannas, siis läksime poodi ostsime jäätist ning läksime seda mere äärde kivide peale sööma ja õhtul võtsme õhtusöögi kaasa ja jälle mere äärde sööma ning veinitama!
Nii-nii super mõnus on siin! Kurb on mõelda, et 2 nädala pärast sõidame tagasi Eesti...
Eile käisin teiste erasmuslastega pargis piknikul. Nii palju toredaid inimesi erinevatest riikidest, kuum suveilm, palju häid snäkke, aga kuradima palju sääski! :D Kõik muudkui vehkisid käte-jalgadega, et sääski eemale peletada. Mängiti niisama jalg- ja võrkpalli ka ja just täpselt enne seda pilti sain mina ikka täiega palliga vastu nägu, otse silma!! Kõik olid nii armsalt kohe minu ümber mures, et kas ma vajan midagi ja kas kõik on okei. Täna õnneks silm sinine ei olnud, niiet läks hästi!
Väga väga tore õhtupoolik oli igatahes. :)
Viimastel päevadel olen end ikka lohutanud sellega, et rasked ajad ja halvad kogemused muudavad mind ainult tugevamaks! :)
No comments:
Post a Comment