Esimene öövahetus üle elatud ja läks minu arust super hästi. Mõtlesin küll, et jään vahetusse hiljaks, kuna buss, millega rongijaama lähen siit korteri juurest, jäi hiljaks ja rongijaamast ei läinud bussi ka haigla juurde edasi, seega.. pidingi minema jala! Üksi ja pimedas.. Aga kõndisin kiiresti ja jõudsin poole tunniga haigla juurde ja sain oma sisenemise aja täpselt ära märgitud. Muidu oli rahulik öö eile, tegime vajalikud asjad ära ja siis harjutasin viaalist süstlasse vee aspireerimist seni kuni näpp oli valus ja õhku enam süstlasse ei tulnud, vaid kogu vesi tuli korraga. Öösel väga und ei olnudki, õppisin ja täitsin oma praktikaraamatut ning aeg läks suht ruttu. Hommikul sain verd võtta, jee!!! Ja õppisin uued laused: "Le provo la glicemia/to zuccero nel sangve. Ha dormito questa notte?".

Tähelepanekud öövahetusest:

• Öövahetuses töötab 2 õde(üks meeste osakonnas ja teine naiste), 2 hooldajat ning 1 valvearst (kolme korruse/osakonna peale kokku).
• Vereanalüüside jaoks on patsiendi triipkoodi juures kirjas, mis värvi katsutisse verd võtma peab. Selliseid saatekirju nagu meil Eestis on, siin ei ole.
• Enamustel patsiendid vajavad hapnikravi. 
• Õed aspireerivad siin röga ja üks patsient oli täiega õnnelik ning nautis seda protseduuri. 
• Rimini haigla allüksusesse kuulub veel 3 haiglat lähedal asuvatest linnadest. Ühes haiglas tappis õde kaaliumiga patsiente. Seetõttu neil kaaliumit väikeste ampullides enam ei ole, vaid on lahusena, seega ei ole see enam nii ohtlik. Elektrolüüte jms hoitakse peale seda juhtumit seifis. 
• Peale südaööd kontrollib alati üks õde defibrillaatorit. Kas on töökorras ja kõik vajalikud juhtmed omavahel ühendatud, et kohe vajadusel kasutada saaks.
• Juhendaja rääkis, et 2-6 aprill (pühade ajal) on rannas, sadama lähedal selline üritus nagu Paganello, kus Itaalia noored saavad kokku ja mängivad frisbit. 

Peale öövahetust läksin siis ilusti number 9 bussi peale, millega alati oleme rongijaama tulnud ja sealt edasi nr 4-ga sõitnud. Buss sõidab läbi vanalinna ja vaatasin, et okei, buss ei keeranud sinna tänavasse kuhu muidu ja mõtlesin, et äkki sõidab siis natuke teise ringiga. Siis hakkas bussi peale muudkui koolilapsi tulema. Mitu korda vaatasin bussis, et see bussijuht sõidabki lastele otsa, sest sõitis neile nii lähedale kui peatus. Aga siis hakkasin nägema mingeid silte Bolognasse jne ja mõtlesin, et okoo.. ma olen vale bussi peal! Rääkisin siis bussijuhile, et kas ma saan rongijaama, ütles et ei ja viis mu bussipeatusesse, kust ma pidin teise bussiga edasi sõitma. Kui ma bussi pealt maha astusin ja üritasin kaardi pealt vaadata, kus ma asun, siis ma olin ikka mega segaduses. Ma ei leidnud seda tänavat esialgu kaardi pealt, sest ma ei arvanud, et ma nii kaugele omadega jõudnud olen. Õnneks üks poiss bussipeatusest näitas mulle kaardilt, kus asun, aga ma ei saanud ikkagi aru, mis suunas ma liikuma pean hakkama. Ei saanud enam küsida ka, sest poiss jooksis bussi peale. Seega lihtsalt kõndisin ja naersin omaette, et no kuidas ma küll nii kaugele ära eksisin. See oleks olnud lihtsalt nii naljakas minu jaoks, kui ma oleksin pidanud mingi 2-3 tundi jalgsi peale öövahetust oma tänavale kõndima. ÕNNEKS sain ühe bussi peale, millega sain ilusti rongijaama ja sealt edasi kohe koju. Vot selline seiklus kohe hommikul vara.

Koju jõudes ei olnud mul eriti und ka ja jäingi magama vist alles 9 ajal ja juba 12:30 olin üleval ja ega kauem magada ei saanudki, sest pidin ju minema ikka linna avastama. Sammud viisid mind ikka ja jälle mere äärde. .

Mere ääres, sadamas ja vaateratta juures oli tegelikult hästi palju rahvast. Kaks meest käisid isegi juba meres ujumas. Ja nagu siit videost näha ka, siis korjati merekarpe :)

No vaadake ise .. Rimini on lihtsalt nii-nii ilus!!!! 

Homme on mul ka vaba päev ja lähen vanalinna avastama. Seniks aga.. musid-kallid-paid ja saadan Teile päikest siit Itaaliast :) 

Ma ei ole paar päeva kirjutanud siia midagi, sest ma olen lihtsalt nii väsinud olnud koguaeg. Igatahes, mul on nüüd 2 praktikapäeva oma päris juhendajaga seljataga ja ütleme nii, et esimene päev oli ikka päris hirmutav. Mu juhendaja on MEGA professionaalne ja seega ka minu suhtes hästi nõudlik. Ta ütles ka, et ma olen kindlasti näinud teistsuguseid töövõtteid jne, aga tema teeb nii ja mina hakkan ka nii tegema. Isegi süstalt pean hoidma nii käes nagu tema. Ja esimesel päeval küsis ta minu käest niiiiii palju ravimeid ja ravimrühmi, et ma mõtlesin, et ma olen vist farmakoloogia suulisel eksamil. Hästi raske päev oli, aga lohutasin end alati sellega, et kui ma tema juhendamisel õpin, siis ma ikka arenen väga palju! 

Mis ma siis nendel praktikapäevadel tegin ja mis ma märkmikusse kirjutasin?

• Jagasin ja manustasin patsientidele suukaudseid ja intravenoosseid ravimeid. Juhendaja õpetas mulle isegi mõned laused, mida ma siis nüüd kogu aeg praktiseerin: "(patsiendi nimi), le ho portato le medicine. Le prende intere o tritate?" Ja kui patsient vastab intere, siis küsin: "Una alla volta o tutte insieme?".
  Ehk siis.. Ma ütlen patsiendile:  "..., ma annan Teile ravimit. Kas soovid tervelt või peenestatult? Ühe kaupa või kõik koos?"
• Üritasin aru saada, millest nad vahetuse üleandmisel räägivad patsientidest, mida nad paberile kirjutavad ning mis lühend midagi tähendab.
• Mõõtsin vererõhku, veresuhkrut. 
• Õppisin tundma osakonna ruume, mis kuskil asub. 
• Korrastasin carellot ja registreerisin ravimeid.
• Teostasin ühe teise praktikandiga EKG-d.
• Riminis on akadeemilise õendusloo tegemine palju lihtsam kui meil Eestis. Kui meie peame kõik ise kirjutama, siis nendel on antud kõik tabelite ja skaalade näol ette ning teevad ainult vastavatesse lahtritesse ristikesi. Samuti võib neil olla maksimaalselt 3 õendusprobleemi, millest nad ainult ühte analüüsivad põhjalikumalt. Materjalina võivad nad kasutada google otsingut ja wikipediat!!!! Näitasin ka ühele tudengile siin, et meie otsime teadusartikleid inglise keeles ja võime neid kasutada, mitte wikipediat. 
• Akadeemilise õendusloo tegemisel eelistavad siinsed praktikandid patsiente, kellel on südamepuudulikkus või kellel on olnud insult.
• Temperatuuri mõõdetakse siin kõrvast.
• Nägin anamneesi võtmist ja seda tehti palatis, kus oli teine patsient+tema lähedane inimene. Ja küsiti kõike nende kuuldes.
• Ninakanüüli kohta ütlevad nad siin occhiali ehk prillid, Eestis ütleme me vuntsid. 
• Õed teevad siin ka hooldajate tööd, sellepärast peabki koguaeg ringi jooksma, et kõik asjad ikka ära jõuaks teha enne vahetuse lõppu.
• Juhendaja ütles, et pean enne öövahetust päeval magama 14-18-ni, et siis elan öövahetuse ilusti üle. Öövahetused pidid olema praktikantidele head, sest siis saab rohkem erinevaid asju proovida ja teha. 

Kuna eile oli mul pärastlõunane vahetus, siis mõtlesin, et lähen uurin ja avastan natukene koduümbrust. 

Siin me siis elame. Meie korter on kohe siin pildil näha, 2. korrus, kus on terrass ja maja külje peal rõdu.

Täna ärkasin juba päris varakult, et päeval und tuleks ja natukene enne öövahetust magada saaks. Mõtlesin siis, et lähen supermarketisse. Googeldasin, et kus on Conad'i supermarket. See linna kaart, mis mul on, seal polnud isegi seda tänavat näha, seega seiklesin ma sinna. See oli mega kaugel, tagasi tulin kaks kilekotti käes ja see oli nagu trenni eest! Aga sain mere ääres jalutada ja avastasin, et seal oleks super mõnus joosta. 

Tagasi tulla oli päris raske, vahepeal korraks puhkasin ja nautisin vaadet merele.

Supermarket oli mega suur ja toiduvalik oli väga lai. Kaardiga makstes pidi minema iseteenindus kassasse, mis oli väga mugav ja lihtne. Siin pildil on siis minu ostud, kokku läks maksma 15,26€.

Kui oma ostu olin ära teinud ja hakkasin asju kotti pakkima, siis tuli üks poemüüja ja andis mulle selle šokolaadist kellukese tasuta kaasa. Kevadpühad ju tulemas! :)

Lähen nüüd üritan paar tundi magada ja siis juba öövahetusse! Uuuh.. ma loodan, et suudan selle 10 tundi ikka seal öösel vastu pidada. Wish me luck! :) 

Nii hea oli end lõpuks korralikult välja puhata! Täna midagi erilist ei teinud, seega näitan Teile ainult mõne pildi. .

Täna hommikul (loe: lõunal, kuna ma magasin 12-ni) oli nii mõnus soe päike väljas, et sai juba terrassil hommikusööki süüa :) 

Sain ka lõpuks itaalia pitsa ära maitsta. Oli maitsev küll! :) 

Jäime täna hommikul bussist maha ja ootasime järgmist 20 minutit ja avastasime seal sõiduplaani uudistades, et kui laupäeval peaks kella seitsmeks praktikale minema, siis ega bussi ei lähe selleks kellaks. Ometigi on minul näiteks 2 laupäeva vaja käia. Hmm.. eks näis, mis sellega saab. 

Üks mees sõitis autoga mööda, lasi signaali, pidurdas järsku ning tagurdas. Pakkus meile küüti, aga õnneks Diana seletas, et meil buss kohe tuleb ja me ei vaja seda. Ega ikka suvalise auto peale ei lähe küll, olgu nad ükskõik kui viisakad. 

Praktikal läks täna ka hästi, olin naiste osakonnas ja nägin ikka päris raskes seisundis patsiente. Minu tänane juhendaja oskas küll veel vähem inglise keelt kui eilne juhendaja. Ta rääkis inglise ja itaalia keeles segamini, aga üritasin asju omavahel kokku viia ja sain aru ikka, mida ta öelda tahtis. Juhendaja ütles ka, et tal väga raske ikka inglise keeles end väljendada ja koguaeg peab sõnastikku kasutama, aga see tuleb neile ikkagi kasuks, sest nad õpivad. Kui nad mingeid väljendeid ei tea ja ma ise lõpetan nende lause, sest saan aru, mida nad öelda tahavad, siis küsivad üle ka väljendeid, et siis minult õppida. 

Mõned minu tänased mõtted/märkused märkmikust:

• Siin haiglas kasutatakse väga häid vahendeid. Oleme koolis ikka videode pealt näinud erinevaid ja meile on ikka öeldud, et tõesti on head, aga kliinikumis ei kasutata neid, sest on kallid. Näiteks, mis meenub on see kanüül, millelt nõela välja võttes automaatselt kork peale läheb, et vältida torkevigastusi ja saastunud nõelaga kokkupuudet.
• Täna pesti patsienti voodis nii, et imavat lina ega siibrit ei kasutatud. Imava lina asemel oli patsiendi all tema mähkmed näiteks ja kuivatati selle sama linaga, mis patsiendi all on. Pärast muidugi lina vahetati ja kuivatati madrats. Madratsid on sellise kile ümbrise sees, mida lihtne puhastada ja kuivatada.
• Paljudel patsientidel on kanüülid ebatavalistes kohtades: jalgadel, säärtel või õlavarrel.
• Enne vahetuse lõppu peab õde järgmiseks vahetuseks korrastama carello (pannes sinna juurde vajalikke vahendeid, mis päeva jooksul ära kasutati) ja otsides välja ravimid. Pärastlõunased ravimid pandi carello peale, õhtused ja öö ravimid pandi erinevatesse karbikestesse ja laua peale. 

Nüüd siis natukene pilte ka siia postituse lõppu, et väga igavaks ei läheks.

See on meie bussipeatus. Õnneks see asub meie korterile mega lähedal, kõigest paari minutilise jalutuskäigu kaugusel. 

Osakonnas on selline plakat, kus on näha haiglapersonali vormi, et ikka neid hästi ära tunda.

Meie saime ka haigla poolt praktikavormi (alumine rida, paremalt teine).

See on siis see ratastel alus, millest eelmises postituses rääkisin. Minu arust on see nii hea - kõik vajalik on alati kaasas. Tavaliselt minnakse sellega palati ukse juurde, vajalikud asjad pannakse neerukaussi ning minnakse palatisse. Vahel minnakse ka sellega palatisse, kui ruumi on. 

Siin öeldakse selle kohta carello ehk käru. Sellega vähemalt ei pea jooksma edasi-tagasi palati ja ettevalmistusruumi vahel. Ja patsiendi kehavedelikega kokkupuutunud ning kasutatud asjad saab kohe ära visata, mitte ei jookse asjad käes teise koridori otsa.

Kui õed märkavad esimest korda patsiendil lamatist kusagil, siis uurivad nad seda, teevad sellest pilti, ilmutavad selle (vastav aparaat osakonnas olemas) ja analüüsivad hiljem pildi järgi. Siin pildil on tabel lamatise jaoks, mis on minu arvates väga hea. Siin nad panevad lamatiste suuruse/eksudaadi/sügavuse jne järgi punkte ning arvutavad kõik punktid kokku. Alt teisel skaalal märgivad punktid ning näevad kui tõsine lamatis on. Lamatiste sidumisel kasutavad nad näiteks Silver spray'd ning panevad sellise svammiga/pehmendusega plaastri ning jätavad selle 3-4 päevaks. Kontrollivad lamatisi regulaarselt ning märgivad siia tabelisse, et näha, kas olukord on paranenud või läinud halvemaks.

Kuna meil siin täna terve päev sadanud, siis tulime bussiga koju. Kuna siia suunas sõitsime bussiga esimest korda, siis ei teadnud ka täpselt, millal stop nuppu vajutama peame. Nägin järsku kirikut (mis postituse teisel pildil näha), kus on meie bussipeatus ja vajutasin nuppu, aga jäin vist ikkagi hiljaks, niiet bussijuht kihutas mööda. Järgmine peatus polnud õnneks väga kaugel ja tänu sellele, et peatusest mööda kihutasime, leidsime ägeda ja odava pudipadi poe ning nägime seda pruuni merd nagu oleks see mudalaviin. Pudipadi poest ostsime omale suuremad kruusid, et saaks normaalselt teed/kohvi juua. Siiani oleme joonud imepisikestest tassidest, nagu nukuserviisist. :D 

Homme naudin siis vaba päeva ja puhkan end korralikult välja, et siis nädalavahetusel vapralt jälle prakitkale minna. Pühapäeval on öövahetus ja mind juba natukene täna hirmutati, et öövalved on hullud ja tööd  on palju, seega 10 tundi ringi jooksmist, juhhuu!! 

Tänaseks kõik,

Ciao!

Esimene praktikapäev

Nonii.. täna oli siis esimene praktika päev. Jube oli hommikul haiglasse minna, sest kartsin, et äkki mind ei võeta seal hästi vastu, ei lasta midagi teha ja hoitakse eemale, kuna nad ei oska väga inglise keelt. Minu hirm oli küll asjatu, sest kõik olid nii toredad, sõbralikud, rõõmsameelsed, alati tervitasid ja naeratasid kui vastu tulid.

Minu tänane juhendaja küll ei osanud eriti inglise keelt, aga kuna mina olin seal itaalia-eesti ja inglise-itaalia sõnaraamat taskus ja tema kasutas pidevalt oma väljendamiseks Google translate'i, siis saime ilusti hakkama. Ta näitas mulle kus miski asub ja üldse üritas kõigest väga põhjalikult rääkida ja seletada. Samuti lasi ta mul kohe ennast erinevatel protseduuridel aidata ja sain ka ise päris palju esimese päeva kohta teha, seega see 7 tundi seal haiglas möödus väga kiirelt.

Praktikal olles oli mul taskus märkmik, kuhu ma oma mõtteid üles kirjutasin. Siin on mõned neist:

• Osakonnas ühel pool on mehed, teisel pool naised. Osakond on jaotatud neljaks korpuseks. Iga õde tegeleb oma korpuse patsientidega. Meestel on üks arst, naistel teine arst.
• Üks patsient oskas inglise keelt. Küsis minult, kust ma pärit olen ja ütles, et oii Eesti on ju nii kaugel.
• Prügi siin ei sorteerita nii nagu meil. Kõik infusioonisüsteemid, süstlad, kindad, paberid, pakid lähevad ühte prügikasti. Klaas ja nõelad lähevad eraldi. Kehavedelikega kokkupuutuvate asjade jaoks on küll eraldi prügikast, aga seda vist siiski väga ei jälgita.
• Hommikul käis kirikuõpetaja iga palatis ja luges koos patsientidega palvet. Üldse nad on siin väga religioossed.
• Vahendid on neil siin ka nii teistsugused: kanüülid, katsutid, žgutt, ratastel laud/riiulid/sahtel, et kogu vajalik oleks patsiendi juurde minekuks olemas.
• Väga palju elektroonikat kasutavad. Iga ravimikarbi, mille nad oma ratastel alusele panevad, peavad nad arvutis registreerima (piiksutavad selle masinaga nagu poodides), EKG-d tehakse My cardio pad-iga, kust siis saadetakse kohe arstile see, vereanalüüside saatmisel samamoodi piiksutavad patsiendi triipkoodi ja valivad analüüsi. 
• Õed võtavad siin arteriaalset verd. Neil on siin masin, millega nad saavad vajalikud vastused umbes 30 sekundiga. Super super fast nagu minu juhendaja ütles.
• Huvitav asi on siin veel jelly water, kuhu segatakse uhmriga purustatud ravimid, mida on siis kergem neelamisprobleemidega patsientidel alla neelata.
• Osakonnas on neil oma köök. 
• Täna nägin, kuidas veeni punkteeritakse ja kanüüli pannakse paljaste kätega.
• Plaastreid hoitakse vist kokku. Kasutatakse seda kiulist vatti ning seotakse teibiga kinni.
• Nasogastraalsondi paigaldamine oli sõna otseses mõttes jõhker. Lihtsalt suruti jõuga see ninast sisse ja kui ei läinud hästi, tõmmati välja ja pandi teise ninasõõrmesse. Sellist asja nagu, et paluda patsiendil neelatada, ei olnud. Kurb oli näha, kuidas patsient kannatas.
• Infusioonisüsteemidel ei nipsutata õhumulle välja, vaid lihtsalt lastakse ravimit neerukaussi. Ja ravimeid läheb siin päris palju raisku, mulle tundub.
• Lähedased on terve päeva vist haiglas. Arsti juurde läksid nad ka vestlema ühe kaupa, et oma lähedaste kohta infot saada, kes haiglas parasjagu viibib. Söögiajal pandi osakonnas ketid ette ja lähedased pidid ootama koridoris ette nähtud alas. 

Vot sellised muljed siis tänasest päevast. Koju tulime jällegi jala, mingi 2 tundi, kuna käisime minu keelekursuse asju ajamas ja lõpuks olime ikka päris väsinud juba. Nii ootan juba neljapäeva, sest siis esimene vaba päev ja saab end korralikult välja puhata. 

Siin on ikka võimsaid puid, mis ilusti juba õitsevad :)

Koduteele jääb ikka huvitavaid ja ilusaid kohti. See on ikka ehtne nukumaja! Tuli kohe Katre meelde, kes kindlasti tahaks siin elada ja roosat rõdu nautida. :D

No need maasikad loovad küll juba suve meeleolu. :)

 Toidupoest välja tulles näeb sellist uhket hotelli.

Täna küll sai rohkem teksti ja vähem pilte, aga üritan ikka haiglast ka mõned pildid saada, et siis põnevam lugeda oleks. 

Igatahes, tänaseks lõpetan.. homme alustan jälle oma päeva kell 5 hommikul ja loodan, et tuleb sama tegus praktikapäev! :) 

Olin nii positiivselt üllatunud, kui nägin, et täna vaadati minu blogi üle 400 korra! Loodan, et lugejaid jätkub ka edaspidisteks postitusteks. :) 

Tänane päev hakkas meil päris varakult pihta, juba kell 6. Öösel väga hästi magada ei saanud, kuna nii külm oli. Õnneks täna seadistati meil temperatuuri, kütte kellaaegu ja toodi üks tekk. Nii, et nüüd peaks soojem hakkama küll! :) 

Hommikul läks Diana külaline kell 8 rongi peale ja kuna meie pidime 8:30 olema kontoris, siis käisime läbi ühest kohvikust rongijaama lähedal. Jõime kohvi ja sõin ilmselt maailma parimat sarvesaia oma elus.

Erasmuse kontorisse jõudsime vara, juba kell 8. Vestlusele saime me aga kell 9. Arvasime, et ehk selline kellaaeg pandigi sellepärast, et siis on meil nö "eksimisaega". Tee sinna oli lihtne ja see polnud väga kaugel ka, seega saime oma vaba aega sisustada seal erinevaid infovoldikuid uurides. Sealt saame siis õpilaspileti ja mina saan ka itaalia keele kurusel osaleda, mida tõesti väga väga vaja on! 

Järgmiseks sihtpaigaks oli meil siis Bologna Ülikooli meditsiiniosakond. Võtsime kaardi ette ja asusime seiklema. Vahepeal nägime palju uut ja huvitavat - igasuguseid poode, parke, palju tänavate ehitustöid jne. Selle poe akna juures, mis siin piltidel näha seisime tükk aega ja imetlesime ilusaid vorme meditsiinitöötajatele ja kokkadele :) 

Jah! Tänane ilm oli lihtsalt super jalutuskäiguks ja linna avastamiseks. Soe ja päikesepaisteline! :)

Peale pikka seiklemist leidsime ka lõpuks ülikooli üles. Läksime sinna ikka mõnusa ringiga, sest alguses saime aru, et ülikooli osakond ja haigla on täitsa nagu üks hoone. Seega sihtisimegi me haiglat, aga lõpuks leidsime ikka õige koha ka üles. Ülikooli maja oli päris pisike võrreldes Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga. Seal käisid parasjagu ka eksamid. Huvitav oli see, et kõik uksed olid pärani lahti, kus eksamit sooritati või loengut peeti, seega kõik said pealt vaadata. Saime palju informatsiooni praktika kohta, kuhu osakonda läheme, praktikagraafiku, nimekaardi, vanemõe ja juhendaja nime. Kõik on siin hästi organiseeritud ja väga põhjalik.

 Kui meie võime teha nädalas 30 tundi, siis siin teevad nad tavaliselt umbes 40. Mina lähen geriaatria osakonda. Homme ongi esimene päev  (7h) ja juba nädala lõpupoole ootab mind ees öövahetus! 

Meile anti ka ülikooli dressipluus, ilus valge, ülikooli logoga. Jee! Mul on nüüd dressipluus ja soe :)

Trepist käimine on kasulik!! :) 

Peale ülikooli läksime haiglasse, et saada väike ülevaade garderoobist, osakonnast kuhu läheme ja kuidas oma aega seal üles märkima peame. Me saime mingid kaardid, millega me peame siis ära märgistama aja, mil tuleme ja millal lahkume. 

Siin pildil on üks pisike osa haiglast, tegelikult on see ikka väga-väga suur! 

Haigla asub meie korterist päris kaugel küll, aga tulime ikkagi jala tagasi. Saime veel Riminit avastada, kohvikus süüa ja bussipiletid hankida järgmisteks päevadeks. Bussipiletite hinnad on ikka Eesti omadega võrreldes meeletult kallid - nädal aega 19€, kuu aega 28€. 

Ja see on meie ilus kodutänav - viale Nicolini! 

Õhtusöögi kõrvale õpetas Diana mulle natukene itaalia keelt ja valmistusime homseks. Kell 5 on äratus, et kell 7 ilusti haiglas olla ja alustada praktikaga. Hirmuäratav, aga küll ma hakkama saan! :)

Buona notte a tutti! 

Tartu->Tallinn->Milan Bergamo->Rimini

See viimane nädal koolis läks nii-nii ruttu. Veel viimased arvestused tehtud ja jõudiski kätte 21. märts, kus oli aeg oma sammud nüüd Itaalia poole seada.

Algas see kõik muidugi Tartu-Tallinn maanteega..

Aitäh Harri :* :*

Mõnusad 2,5 tundi sõitu Milanosse

Milanos lennukist maha astudes sadas vihma ja nii külm oli. Vapralt veetsime 6 tundi ärkvel, kuigi meeletult raske oli, sest uni oli.. ja unisena oli veel külmem. Mina muidugi tulin nagu suvitaja siia, ainult väikse nahkjakiga, ei võtnud ei tuulekat kaasa ega dressipluusi. Seega.. jah. Siiani pisut külm.

Milano rongijaamas sõime väikse hommikusöögi ja turgutasime end kohviga, sest jällegi 3 tundi rongisõitu tuli vastu pidada.

Ja mida lähemale Rimini'le jõudsime, seda põnevamaks läks. Loodus muutus palju lõunapoolsemaks ja üldse olid kõik majad ja põllud nii huvitavad. Korterisse jõudsime ka rongijaamast mingi 5 minutiga ja korter ise tundub suurem kui piltide pealt. Ja terrass on köögis ikka mõnus. Nii ootan juba, millal tulevad ilusad soojad ilmad ja saan seal hommikukohvi nautida :) 

Dianale tuli juba esimesel päeval külaline ja saime kohe mõnusat itaaliapärast vahepala nautida.

Kuna Itaalias on päris paljud poed pühapäeviti kinni, siis otsustasime ikkagi minna väiksele jalutuskäigule ja poe otsingule, sest ega meil siin korteris ju midagi polnud, ei mingeid majapidamisvahendeid, toidust rääkimata. Kuna meil korterist on mereni kõigest paarsada meetrit, siis jalutasimegi mööda ranna-äärset tänavat ja leidsime sellise ilusa koha.. Ja sealtsamast leidsime ka toidupoe, kust saime oma esialgse shopingu tehtud.

Õhtusöögiks  sõime salatit, valget pitsat 
ehk eesti mõistes ilmselt "Gruusia leiba", paprikat ja juustu. 

Igatahes. Jõudsime ilusti kohale, esimesed igatsusehood üle elatud, aga olen rahul ja homme hommikul läheme siis Erasmuse kontorisse, kust siis saame juba täpsemat infot praktika, haigla ja kõige muu kohta.