Jäime täna hommikul bussist maha ja ootasime järgmist 20 minutit ja avastasime seal sõiduplaani uudistades, et kui laupäeval peaks kella seitsmeks praktikale minema, siis ega bussi ei lähe selleks kellaks. Ometigi on minul näiteks 2 laupäeva vaja käia. Hmm.. eks näis, mis sellega saab.
Üks mees sõitis autoga mööda, lasi signaali, pidurdas järsku ning tagurdas. Pakkus meile küüti, aga õnneks Diana seletas, et meil buss kohe tuleb ja me ei vaja seda. Ega ikka suvalise auto peale ei lähe küll, olgu nad ükskõik kui viisakad.
Praktikal läks täna ka hästi, olin naiste osakonnas ja nägin ikka päris raskes seisundis patsiente. Minu tänane juhendaja oskas küll veel vähem inglise keelt kui eilne juhendaja. Ta rääkis inglise ja itaalia keeles segamini, aga üritasin asju omavahel kokku viia ja sain aru ikka, mida ta öelda tahtis. Juhendaja ütles ka, et tal väga raske ikka inglise keeles end väljendada ja koguaeg peab sõnastikku kasutama, aga see tuleb neile ikkagi kasuks, sest nad õpivad. Kui nad mingeid väljendeid ei tea ja ma ise lõpetan nende lause, sest saan aru, mida nad öelda tahavad, siis küsivad üle ka väljendeid, et siis minult õppida.
Mõned minu tänased mõtted/märkused märkmikust:
- Siin haiglas kasutatakse väga häid vahendeid. Oleme koolis ikka videode pealt näinud erinevaid ja meile on ikka öeldud, et tõesti on head, aga kliinikumis ei kasutata neid, sest on kallid. Näiteks, mis meenub on see kanüül, millelt nõela välja võttes automaatselt kork peale läheb, et vältida torkevigastusi ja saastunud nõelaga kokkupuudet.
- Täna pesti patsienti voodis nii, et imavat lina ega siibrit ei kasutatud. Imava lina asemel oli patsiendi all tema mähkmed näiteks ja kuivatati selle sama linaga, mis patsiendi all on. Pärast muidugi lina vahetati ja kuivatati madrats. Madratsid on sellise kile ümbrise sees, mida lihtne puhastada ja kuivatada.
- Paljudel patsientidel on kanüülid ebatavalistes kohtades: jalgadel, säärtel või õlavarrel.
- Enne vahetuse lõppu peab õde järgmiseks vahetuseks korrastama carello (pannes sinna juurde vajalikke vahendeid, mis päeva jooksul ära kasutati) ja otsides välja ravimid. Pärastlõunased ravimid pandi carello peale, õhtused ja öö ravimid pandi erinevatesse karbikestesse ja laua peale.
Nüüd siis natukene pilte ka siia postituse lõppu, et väga igavaks ei läheks.
See on meie bussipeatus. Õnneks see asub meie korterile mega lähedal, kõigest paari minutilise jalutuskäigu kaugusel.
Osakonnas on selline plakat, kus on näha haiglapersonali vormi, et ikka neid hästi ära tunda.
Meie saime ka haigla poolt praktikavormi (alumine rida, paremalt teine).
See on siis see ratastel alus, millest eelmises postituses rääkisin. Minu arust on see nii hea - kõik vajalik on alati kaasas. Tavaliselt minnakse sellega palati ukse juurde, vajalikud asjad pannakse neerukaussi ning minnakse palatisse. Vahel minnakse ka sellega palatisse, kui ruumi on.
Siin öeldakse selle kohta carello ehk käru. Sellega vähemalt ei pea jooksma edasi-tagasi palati ja ettevalmistusruumi vahel. Ja patsiendi kehavedelikega kokkupuutunud ning kasutatud asjad saab kohe ära visata, mitte ei jookse asjad käes teise koridori otsa.
Kui õed märkavad esimest korda patsiendil lamatist kusagil, siis uurivad nad seda, teevad sellest pilti, ilmutavad selle (vastav aparaat osakonnas olemas) ja analüüsivad hiljem pildi järgi. Siin pildil on tabel lamatise jaoks, mis on minu arvates väga hea. Siin nad panevad lamatiste suuruse/eksudaadi/sügavuse jne järgi punkte ning arvutavad kõik punktid kokku. Alt teisel skaalal märgivad punktid ning näevad kui tõsine lamatis on. Lamatiste sidumisel kasutavad nad näiteks Silver spray'd ning panevad sellise svammiga/pehmendusega plaastri ning jätavad selle 3-4 päevaks. Kontrollivad lamatisi regulaarselt ning märgivad siia tabelisse, et näha, kas olukord on paranenud või läinud halvemaks.
Kuna meil siin täna terve päev sadanud, siis tulime bussiga koju. Kuna siia suunas sõitsime bussiga esimest korda, siis ei teadnud ka täpselt, millal stop nuppu vajutama peame. Nägin järsku kirikut (mis postituse teisel pildil näha), kus on meie bussipeatus ja vajutasin nuppu, aga jäin vist ikkagi hiljaks, niiet bussijuht kihutas mööda. Järgmine peatus polnud õnneks väga kaugel ja tänu sellele, et peatusest mööda kihutasime, leidsime ägeda ja odava pudipadi poe ning nägime seda pruuni merd nagu oleks see mudalaviin. Pudipadi poest ostsime omale suuremad kruusid, et saaks normaalselt teed/kohvi juua. Siiani oleme joonud imepisikestest tassidest, nagu nukuserviisist. :D
Homme naudin siis vaba päeva ja puhkan end korralikult välja, et siis nädalavahetusel vapralt jälle prakitkale minna. Pühapäeval on öövahetus ja mind juba natukene täna hirmutati, et öövalved on hullud ja tööd on palju, seega 10 tundi ringi jooksmist, juhhuu!!
Tänaseks kõik,
Ciao!
No comments:
Post a Comment