Info, mis võib päästa inimelu!

Kuna grillihooaeg on kohe-kohe käes (või juba alanud), siis pidasin oluliseks oma blogi lugejatega jagada järgnevat teksti. 

Grillpeol komistas ning kukkus üks naiskülaline. Esmapilgul oli temaga kõik korras ning ta arvas, et see juhtus uute kingade tõttu. Sõbrad aitasid ta püsti ning ta sai uue taldrikutäie grillpala.

Vaatamata kergele peapööritusele otsustas naine pidu jätkata nagu poleks midagi juhtunud. Hiljem helistas tema mees sõpradele ning teatas, et naine viidi kiirabiga haiglasse ning kell 6:00 suri grillpeol saadud ajuverejooksu tagajärjel.

Kui naise mees või sõbrad oleksid tundnud ajuverejooksu sümptomeid, oleks naine veel elus..

Neuroloogid väidavad, et juhul, kui patsient pöördub nende poole ESIMESE KOLME TUNNI jooksul, on võimalik verejooks peatada ning kõrvaldada sellest tingitud mõjud. Oluline ongi selle aja jooksul ära tunda sümptomid ning panna diagnoos.

KUIDAS AJUHALVATUST ÄRA TUNDA?

Sageli on raske ajuverejooksu või -trombi kohe märgata. Inimeste teadmatus võibki saada kahjuks saatuslikuks, mistõttu tekivad haigel ajukahjustused.

Arstid on üksmeelel selles, et ajuhalvatuse võib ära tunda, paludes inimesel teha kolme lihtsat asja:

1. Paluda kannatanul NAERATADA!
2. Paluda kannatanul TÕSTA MÕLEMAD KÄED ÜLES!
3. Paluda kannatanul ÖELDA SUVALINE LIHTLAUSE ilma pausideta (nt: "Täna paistab päike.")

Kui kannatanul on raskusi mistahes eeltoodud ülesande täitmisega, tuleb koheselt kutsuda kiirabi ning informeerida arste tehtud testi tulemustest.

Arstid on täheldanud, et kui inimesed, kes tunnevad nõrkust näolihastes, kätes või neil tekivad kõnehäired, võtavad koheselt ühendust arstiga, võivad kiire diagnoosi korral vältida hilisemaid ajukahjustusi.

Seega, kallid lugejad, pidage need 3 lihtsat asja meeles ning MÄRGAKE OMA LÄHEDASI! Ja seda mitte ainult grillpeol, vaid kus iganes Te viibite!

Oma esimesest päevast üldkirurgiast kirjutan Teile järgmises postituses, mis tuleb ilmselt paari päeva jooksul, kui mul on rohkem selgust. Tänane päev oli kuidagi mööda ning sain päris tigedaks. Kuna ma sain Geriaatrias ikka meeletult positiivse ning arendava kogemuse, tänu millele on nö "latt päris kõrgel", siis on lihtsalt raske leppida millegi halvemaga.

Järgmise korrani!

Viimasest kolmest päevast sai hoopiski kaks. Öövahetust ei pidanudki tegema, kuna praktika tunnid olid niigi juba ületatud. Nii kurb oli geriaatria osakonnast lahkuda, sest seal olid tõesti no nii toredad inimesed. Hakkan neid kindlasti väga igatsema!

• Juhendaja kirjutas mulle super hea tagasiside ka minu praktikaraamatusse. Näiteks kirjutas ta sinna, et ma rääkisin itaalia keeles nii hästi, et tal oli raske patsientidele seletada, et ma ei saa nendest aru.
• Viimasel praktikapäeval oli ka juhus, kus läksin nagu ikka palatisse ravimeid manustama patsiendile ning ütlesin talle tere, küsisin mis ta nimi on ning ütlesin, mida ma nüüd tegema hakkan. Ta hakkas muidugi kohe minuga jutustama, aga ma ei saanud aru ning kui juhendaja lõpuks ka palatisse tuli, ütles ta patsiendile, et ma olen tudeng Eestist ning ei saa aru itaalia keelest. Patsient oli hämmingus, et kuidas ei saa aru, ta ju räägib itaalia keelt! Ja siis juhendaja pidigi seletama, et jah, räägin seda, mida ta mulle õpetanud on.  
• Üks teine õde ütles minu juhendajale, et ta peab mulle itaalia keelt õpetama. Juhendaja ütles, et ta on juba õpetanud mind, aga see õde ei uskunud väga. Lugesin siis talle neid lauseid ette, mida ma siin õppinud olen ja siis ta vaatas ka suurte silmadega ja ütles: "Braavo, nii tubli!". 
• Geriaatria osakonnas praktikal olles ei möödunud vist küll mitte ühtegi päeva, kus keegi poleks maininud minu pikki juukseid ja kus minu juhendaja poleks pidanud kellelegi seletama, kes ma olen ning kust ma tulen. 
• Juhendaja ütles ka, et minust saab küll hea õde! Ka viimasel päeval kiitis ta mind palju, sest tegin kõike hästi ja alati kontrollisin kõik veelkord üle enne, kui palatist välja astusin. :)

Igatahes, mul oli esimest korda terve nädalavahetus vaba! Lootsin, et saan päikest võtta, aga noh.. päike on kuskil udupilvede taga peidus.

Eile sai Dianal ka esimene praktika lõpuks läbi ning otsustasime seda minna natukene tähistama. Läksime vanalinna Cantinettesse. Cantinetteks kutsutakse siin üht osa vanalinnast, kus on hästi palju pubisid/baare. Rahvast oli linnas mega palju, sest eile oli siin mingi püha ja paljud olid välja tähistama tulnud. 

Kuna Dianal lõppes vahetus alles kell 21, siis mõtlesin et lähen 21:02 bussiga linna. Bussipeatuses avastasin, et olen jälle arvutist Eesti aega vaadanud ning seega tund aega varem end valmis sättinud. Mõtlesin, et noh nii vara linna ei viitsi küll minna, aga üks väike jalutuskäik mere ääres ei teeks küll paha! Meri on ikka nii mõnus ja nii rahustav. Ja muidugi avanes imeline vaade Riminile! :)

Facebookist jäi meile see pubi silma just nende kokteilide tõttu, mida serveeritakse väikestes purkides, seega otsustasimegi sinna minna. Jõudsime veel aperitivo ajaks ning saime lisaks kokteilidele ka sellise snäkivaagna. Sõin esimest korda elus punast riisi ja see oli nii-nii hea! Ja muidugi see sibulamoos.. nämma! :D 

Homsest lähen üldkirurgia osakonda oma kirurgilise haige praktikat tegema. Olen pisut hirmul, aga samas ka põnevil. Olin ju nii ära harjunud juba geriaatria osakonna ja töötajatega. Loodan, et üldkirurgias läheb mul sama hästi kui geriaatrias ja et minu järgmine juhendaja ning töökaaslased on samuti toredad! :) 

Tänaseks on juba kuu aega siin Riminis oldud ja see aeg on läinud lihtsalt nii-nii kiiresti! Viimased 3 päeva Geriaatria osakonnas tulemas ja no nii kurb on siit osakonnast lahkuda. Homme lähmegi peale praktikat ülikooli, et teada saada, kuhu osakonda järgmisena minek on.

• Kui ma vahepeal mõtlesin, et no nüüd küll enam siin osakonnas midagi õppida ei ole ja kõik muutub nii rutiinseks siis oh ei.. pidin vaatama üle patsientide haavandid, kas on vaja ravimit vahetada, milliseid ravimeid/plaastreid kasutada, kas muuta kasutatavaid vahendeid või kasutada neid samu, mis juba kasutatud. Ja nagu mu juhendaja ütleb: "Iga päevaga järjest rohkem vastutust!"
• Õppisin ka kasutama natukene nende tarkvara, millega vereanalüüse tellida.
• Muidugi olen ma õppinud palju uusi lauseid, mida patsientidele öelda.
• Üks naispatsient on alati nii rõõmus, kui ma tema juurde lähen ja ta nii ootab, et ma itaalia keeles talle midagi ütleksin. Ja kui ma näiteks veresuhkrut mõõdan, siis loen talle numbreid ükshaaval, sest ma oskan numbreid ainult 1-10-ni praegu ja ta loeb alati minuga vaikselt kaasa, mis on tohutult armas. Ta ütles, et ma olen väga tubli! :) 
• Juhendaja alustas juba ka minu tagasiside kirjutamisega ning ta ütles ka, et ma olen siin väga palju õppinud, isegi rohkem asju kui itaalia õpilased siin osakonnas. Kirjutas, et ainuke probleem oligi keelebarjäär, sest minu laused patsientidele olid piiratud, aga siiski olid patsiendid ja nende lähedased rõõmsad mind nähes.
• Siinsed tudengid, kes osakonda tulid, on ka tohutult sõbralikud. Üks tüdruk ikka alati tahab minuga rääkida, et oma inglise keelt arendada.
• Ma ei väsi kordamast, kui tore personal siin on. Alati küsivad, kuidas mul läheb, kas siis itaalia või inglise keeles.

Täna oli meil Dianaga mõlemal vaba päev ja käisime vanalinnas turu peal. Leidsime ka koha, kus müüdi toitu. No nii odavad värsked puu- ja juurviljad olid seal poega võrreldes! Ja siis saime ühe erasmuslasega kokku, hispaania poisiga, kellega siis olime väljas. Käisime jäätist söömas ja rannas. Tema jaoks oli väga harjumatu nii palju jalgsi kõndida, väsitasime ta täitsa ära. Tore oli igatahes! :)

Saime lõpuks teiste erasmuslastega kokku ja käisime Eurodinneril. Palju head toitu ja toredaid inimesi. Alguses oli küll natukene veider, kui sinna jõudsime, sest noh.. mitte keegi ei olnud meid varem näinud, aga meiega tuldi kohe rääkima ja hästi tore õhtu oli. Saime uusi tuttavaid, sõime traditsioonilisi toite, jõime kokteili ja mängisime pinksi. 

Need hommikud, kui ei ole kuskile kiiret, on kõige mõnusamad!

Jaa, meil on siin peaaegu, et suvi! Kuigi jah, kohalikud käivad siin ikka veel sulejopedega ringi. Mina naudin küll igat päikesepaistelist päeva ikka täiega! :)

Siin on lihtsalt NIIIIII ilus!!

I'm in love with this city!

Ilmselt kõige kurvem asi, mis minuga siin siiani juhtunud on, on see, et läksime osakonnas naiste poole peale üle ning nüüd olen viimased 2 nädalat selle praktika jooksul seal. Miks on see kurb? Sest naised on siin raskemates olukordades ja muidugi olin ma juba ära harjunud meeste poole peal, sest hakkasin juba patsiente tundma ning nime-nägu kokku viima ja seal oli üldse kuidagi toredam. Nüüd on see nagu jälle uus väljakutse, uus algus, sest patsiendid on võõrad ja peab jälle algusest peale õppima. 

Meile tuli osakonda siinse ülikooli 4 esimese aasta tudengit. Nii vinge oli näha, kui põnevil nad on. Sain neid natukene ise ka õpetada. Näiteks seletasin neile ravimeid, mis millegi vastu on ja andsin neile näpunäiteid, kuidas paremini infusioonisüsteeme ühendada või ampullist ravimit võtta. Nagu näha, siis neile ka selliseid asju koolis ei õpetatud ja mina oma esimesel haiglapraktikal Eestis tundsin samuti õpetustest puudust. Väga paljud lihtsalt ütlevad, et "Tee nii nagu sul mugav on. Tee nii nagu sulle meeldib", aga see pole ju õige. Need on küll nii pisikesed asjad, aga kui kasutada õigeid tehnikaid, saab kõik kiiremini tehtud.. ja hästi! Muidugi kiitus neile, kes saavadki kõik hästi ja kiiresti tehtud nii nagu neil mugav on! :) 

Mul oli ka üks öövahetus jälle siin vahepeal. Öö oli ikka mega rahulik! Õnneks aeg läks muid asju õppides siiski väga ruttu. Aga nagu ikka, siis minu öövahetused lõppevad seigeldes. Kell 7 lõppes vahetus, sõitsin rongijaama kohvi ja maailmaparimat saiakest sööma ning sõitsin siis kohe tagasi haiglasse, et kella 8ks erakorralisse jõuda. Nimelt käisin ükspäev kõrva arsti juures, sooviga, et ta mul kõrva loputaks, aga ta andis mulle hoopis mingi kõrvaõli ja kutsus 5 päeva pärast tagasi. Ma panin 2x seda õli omale kõrva ning see lukustas mu kõrva veelgi hullemini + teise kõrva ka, niiet ma olin siin ühe päeva peaaegu et täiesti kurt. Mind tegi see väga murelikuks ja rääkisin oma juhendajale ning ta soovitas mul minna emo kaudu tagasi. Nii ma siis läksingi. Õnneks oli mingi teine arst, kes siis aspireeris mu kõrva vaigust puhtaks, mis oli niiiiiiiii naljakas, sest ma sain mega kõdi. Ma olen lihtsalt nii tundlik, et kui ta oma käe mu kõrva lähedale pani, siis ma juba tundsin üle keha kõdi. See oli paras katsumus nii minule kui ka temale. Igatahes nalja oli palju, nii minul kui ka arstil ja õel. Ilmselt oli mul juba põletik ka tekkinud kõrva, sest sain nüüd põletikuvastase ravimi ning siis nädala pärast lähen tagasi kontrolli. Igatahes, tore on jälle kuuljate seas tagasi olla! :)

Kui eile sain ma terrassil oma esimese päevituse teha ja teisi kadedaks ajada, siis täna pean ütlema, et kadetseda pole vaja, meil siin kisub ka vihmaseks vist jälle.. 

Ilusat nädalavahetust Teile! Mina veedan oma nädalavahetuse nagu ikka - haiglas! :) 

Peale viite järjestikust tööpäeva on mul lõpuks ometi üks vaba päev. Olgugi, et vahetused on kõigest 7 tunni pikkused, on need väga-väga väsitavad olnud, sest kogu aeg on nii palju teha, et vahepeal pole isegi aega kohvipausiks, rääkimata mingist söömisest. Aga isegi peale väsitavat tööpäeva, olen ma lihtsalt nii õnnelik siin, sest iga päevaga muutun järjest paremaks ja professionaalsemaks. Vahepeal on küll raske ja kurb vaadata patsiente, kes on raskes seisundis ja kohe-kohe lahkumas, mis tuletab mulle meelde, et eelmine nädal suri üks patsient, kelle nime kasutasime, kui juhendaja mulle lauseid õpetas. Aga siiski.. mulle tõesti väga meeldib siin geriaatria osakonnas.

• Läksin patsiendile ravimit manustama ja ütlesin talle itaalia keeles, mida ma talle nüüd annan. Minu juhendaja ja üks teine õde olid samas palatis ühe teise patsiendi juures ja kui kuulsid mind patsiendiga suhtlemas, ütlesid "braaaavooo, Sa meeldid meile!" Neile meeldis minu viisakus, et ütlen alati patsiendile "Teie". Jah, meie jaoks on ju see kuidagi elementaarne, et teietame endast vanemaid ja võõraid inimesi, aga nad rääkisid, et tavaliselt välismaalased räägivad sina-vormis. See teine õde ütles pärast ka ühele arstile, et ma nii hästi patsiendiga rääkisin ja siis arst tahtis ka kohe kuulda mind rääkimas, seega ütlesingi tema kuuldes ka midagi, mida siin õppinud olen. 
• Sain juhendajalt hästi palju kiita, sest teen automaatselt asju. Vahepeal palub ta mul midagi teha, aga mul juba tehtud, ainult et ta ei näinud seda kuna see toimus nii kiiresti. Ja alati kui palatist lahkun, kontrollin kõik üle, kas infusioonid ilusti tilguvad ja kas hapniku liitrid on õiged nendel, kes kogu aeg hapnikravi peavad saama.
• Nägin esimest korda epilepsiahoogu. Tore oli näha, et õed reageerisid kiiresti. 
• Üks patsient, kes tahab, et temaga inglise keeles räägiksime, on kogu aeg hästi õnnelik, kui me tema juurde läheme juhendajaga. Ütles meile, et armastab meid ja tahab, et me igavesti tema õed oleksime. :D 
• Üks patsient tahtis mulle itaalia keelt õpetada ning pakkus kõikidele õdedele väikseid koogikesi.

Eile saime Bulgaaria poisiga kokku ja käisime aperitivol, kahjuks prantsuse tüdruk ei saanudki tulla, sest tal palju tegemist, kuna lahkub juba homme. Aga hästi tore õhtu oli, poiss oli hästi sõbralik ja jutukas. Tutvustas meile vanalinna natuke ja näitas meile head aperitivo ning parimat jäätise kohta! Ta ütles, et erasmuslased korraldavad pmst ülepäeviti midagi, seega, loodame, et saame ka varsti kohtumistest osa võtta ja veel uusi tutvusi! :) 

Täna siis nautisingi oma vaba päeva ja no ilm oli ka juba tõeline suve ilm. Meil oli siin mingi üle 20 kraadi vist, sest tõesti.. õhukese pluusiga oli juba nii soe ja läbi retuuside kõrvetas päike meeletult. Läksin vanalinna ja saatsin Dianale sõnumi, et ta tuleks ka peale tööpäeva lõppu. Niisiis olimegi linnas päris kaua jälle ja lihtsalt nautisime ilma.

Kui bussipeatusesse kõndisime, siis kaks meest juba eemalt arutlesid minu vanuse üle. Üks arvas, et ma 18, teine pakkus 20. Neil ikka süda ei andnud vist rahu, et pidid üle küsima, kummal siis õigus oli. Haha :D

Võtsime Dianaga oma uuest lemmikust kohast jäätist. Ausalt, ma tahaks Teile kõigile saata seda imemaitsvat itaalia jäätist. See on lihtsalt maaaaaailmaaa parim!

 Ma küll täna otsustasin, et ma enam ei söö vahvlikoonuses jäätist, sest see hakkab tilkuma ja kõige lõpuks ajasin šokolaadi pükste peale! Haha :D Topsist ikka mugavam süüa.

Eilne praktikapäev oli jälle meeletult arendav. Tundsin, kuidas mu juhendaja usaldab järjest rohkem tegevusi ka minu kätte ning seeläbi õpin lihtsalt mega palju. Ta ise ütleb ka, et kõige parem meetod õppimiseks ongi, et ta laseb minul asjad läbi teha, siis tean paremini, millest ma aru ei saa ja saan temalt küsida ning õpitu jääb paremini meelde. 

Märkused haiglast:

• Lisaks kõikidele igapäevastele õe ülesannetele, sain eemaldada peahaavast õmblused, teha patsiendile iseseisvalt EKG-d (juhendaja küll vaatas) ja proovisin ka ise ühte haavandit BWAT-iga hinnata. Bwat oli muidugi itaalia keeles, mistõttu ma sain ainult pooled punktid kirja panna, sest mul ei jäänud nii ruttu meelde ülejäänud asjad, mida ja kuidas seal hindama peab. Juhendaja aga otsis mulle inglise keelse materjali ja printis selle mulle välja, et ma saaksin õppida.
• Juhendaja on hästi mõistev. Saab aru, et mul on raske siin teises keeles ja keskkonnas õppida, aga ta tahab, et ma kõike proffessionaalselt teeksin.
• Tundsin jälle, kuidas ma olen nagu farmakoloogia suulisel eksamil. Nii palju ravimeid ja no kui vaadata lihtsalt ravimi nimetust, siis alati ei tule kohe meelde, mille vastu see ravim on ja kuidas ta toimib. Uut informatsiooni tuleb lihtsalt iga päev nii palju peale, et raske on kõike korraga meelde jätta. 
• Rääkisin juhendajale, et Erasmuse grupp pole meid vastu võtnud ja pole väga vastatud mulle. Ja ta rääkis sellest ka teistele seal ning üks hooldaja ütles, et ta elab ühe tudengiga Bulgaariast, et võib talle minu nime anda ja siis saab tema meid kellegagi siin ehk tutvustada. Juhendaja naeris, et minu sotsiaalelu nüüd on selle hooldaja kätes. Haha :D 
• Kuna pühade ajal mina praktikal ei olnud ja eile oli minu esimene päev meeste osakonnas (kus ma tavaliselt juhendajaga olen), siis osad patsiendid isegi ütlesid, et nad juba igatsesid mind ja rõõm näha jälle! Ja üks patsient isegi rääkis minuga inglise keeles, küsis, kuidas mul läheb ja mainis, et ta loodab järgmine nädal koju saada. Nii tore! :) 
• Avastasin, et mulle ikka nii meeldivad hommikused vahetused. Kuigi jah, mulle endiselt meeldib ka kaua magada, aga siiski on mõnus, kui tegemist on lihtsalt nii palju, et kella vaadates avastad, et oi juba 2 tunni pärast saabki praktikapäev läbi ja ikka on pool päeva veel ees! 

Ma olen Teile rääkimata jätnud ühest hullust karkudega vanamehest.. Igatahes, ükskord läksime Dianaga bussipeatusesse ning see karkudega vanamees hakkas meid itaalia keeles sõimama ja igasugustesse "ilusatesse" kohtadesse saatma. Hoidsime temast eemale ja ühel hetkel ta tuli lähedamale, sõimas ja vehkis karkudega ning ütles "Move away, not here". Võtsin juba kotist igaks juhuks pipragaasi välja ja hoidsingi seda terve aeg käes. Bussi peale ei pidanud me õnneks samast uksest minema, aga bussist maha tulles sai ta ennem välja ning kõndis ruttu sinna bussi ukse juurde, kus meie olime ning jäi sinna seisma ja irvitas tobedalt. Jooksime ruttu bussi tagant uksest välja ning läksime ruttu minema. Ja eile oli ta haigla juures bussipeatuses ning sõimas seal kõiki, tobedalt irvitades. Nägin teda veel hiljem staziones ka ning ta lihtsalt kõnnib inimestest mööda ja ütleb inetuid asju.

Kirjutasin eile ühele prantsuse tüdrukule ka, kelle nime ma haiglast üles kirjutasin. Lisaks kirjutas mulle juba bulgaaria poiss, kes koos ühe hooldajaga elab. Rääkisin nendega juttu ja pakkusin välja, et võiks välja minna. Nad on hästi sõbralikud ja olid kohe nõus! Niiet, pühapäeval lähme kõik koos pubisse aperitivole! Jee, lõpuks ometigi kohtume teiste välistudengitega ka. :)

Ah jaa, teate?  Eestis olles sõin viimase asjana grillitud kanafileed ja üldse pole pikka aega sealiha söönud. Eile siis tegingi omale šnitslit õhtusöögiks ja no tõesti, ma olin sealiha maitse täiesti ära unustanud juba. Aga see oli nii hea! 

Ilmad lähevad vist jälle soojemaks. Täna hommikul oli no nii mõnus terrassil istuda, kohvi juua, päikest nautida. 

Hehee, saatsin natuke tervitusi siit Riminist. Nii tore, et nii ruttu kohale jõudis postkaart :) 

Hakkan nüüd vaikselt end jälle praktikale sättima. Tavaliselt pärastlõunased vahetused kuidagi venivad, aga loodan, et see vahetus möödub täna sama kiirelt kui hommikused vahetused. 

Seniks aga..

palju päikest Teile! :)

Tänane praktikapäev oli sellesmõttes eriline, et ma sain päris esimesed subkutaansed süstid teha päris patsientide peal! Ja täna, olles ühe teise õega mitte oma juhendajaga, tundsin, kuidas ma olen selle aja jooksul arenenud palju proffessionaalsemaks(teen kõike automaatselt nii nagu mu juhendaja mulle õpetanud on), ma ei ole enam nii arg protseduuride teostamisel ning pakun end alati appi. Sain ka ravimeid patsientidele valmis panna, mis on siin päris keeruline, sest ravimite nimetused on teistsugusemad kui Eestis ja arstid ei märgi ravimeid toimeaine järgi. 

Mõned märkused tänasest päevast:

• Siinsed hooldajad ja õed on ikka super lahedad! Üritavad inglise keeles rääkida ja minu olemist mugavamaks teha kui oleme kohvipausil vms, et ma ei peaks end nii üksikuna tundma, kui kõik teised itaalia keeles räägivad.
• Nägin ka ühte väga haruldast tüüpi nahavähki (nime ei mäleta), mida arstid kahjuks ravida ei oska. Patsiendil oli terve käsi peale kiiritusravi saamist meeletult turses ja mingid väga veidrad suured punnid olid tekkinud(nagu mullikile, ainult et nahast ja palju palju suuremate "mullidega"). Ilmselt sõnadega ei saa väljendada kui kole vaatepilt see oli.
• Tänane juhendaja soovitas mulle toite, mida ma kindlasti siin Emilia Romagna's olles ära pean proovima: Cappelletti in brodo, ravioli, tortellini, strozzapreti. Piadina't soovitas ka, aga see on mul juba ära proovitud! :) 
• Üks meeshooldaja küsis, kust ma pärit olen. Vastuse peale "I'm from Estonia", ütles ta: "Aaa, ex-Russia." 
• Õpetasin tänasele juhendajale eesti keelse lause  "Kuidas Sul läheb?" Alguses oli ta reaktsioon, et whaaat, mis asi see on, aga ta sai hakkama, naljaka aktsendiga küll, aga siiski! :)
• Üks õde sõi täna nii palju kohvipausidel, et ma mõtlesin, et kuhu tal see küll kõik mahub. Ja siis võttis ta veel ühe koogijupi ja ütles "I'm fat. I can!" hahaha :D 

 Te võite ainult ette kujutada, kui õnnelik ma olin, kui nägin, et meie lähedal asuvas Ukraina minimarketis oli tatart ja kaerahelbeid! Olen siit poodidest otsinud neid, aga no ei ole.. igal pool on ainult makaronid, makaronid ja veelkord makaronid. Ma ei kujutaks ette kui peaks iga päev pastat sööma, oleksin ise ka siis Eesti tagasitulemise ajaks makaron valmis. Isegi väikelastele mõeldud pudrud on siin imepisikestest makaronidest! 

Kohe-kohe ongi 5 vaba päeva läbi ja tuleb jälle töörutiini end sisse seada. Kirjutanud pole ma siia sellepärast, et meie vabade päevade ajaks läksid ilmad vihmaseks ja jahedaks, mistõttu polegi midagi erilist teinud. Käisime esimesel Paganello päeval ka rannas, et vaadata, mis siis ikkagi toimub, aga ega seal suurt midagi ei toimunudki veel. Oli küll natuke rahvast rannas ja mängiti frisbit, aga ei midagi enamat. Jalutasime mere ääres ja seal läheduses olevatel tänavatel, jalutasime vanalinnas. Ühel päeval lihtsalt istusimegi kodus ega teinud mittemidagi. Mina vaatasin terve päev Family Guyd. Eile hommikul käisin jooksmas ja hiljem läksime jällegi vanalinna, kus oli meeletult palju rahvast. Ja see meeletu rahvamass mulle lihtsalt täiega meeldib! Täna käisime Le Befane's (üks suur kaubamaja) ja käisime 2h sealses Conadi hüpermarketis. 

Näitan Teile natukene pilte ka, mis ma vahepeal teinud olen:

Fontana dei Cavalli

See maja oli päikese käes nii ilus sädelev! Tõeline glitter-house ikka :)

Le Befane's oli lihtsalt igal pool palmid :) 

Täna siis lõpuks vastas mulle üks Erasmuse facebooki konto. Võib-olla saame nüüd rohkem infot ürituste kohta ning saame ka kohalike ja teiste erasmuslastega tutvust teha. Jääme ootama :)

Eile läksin mingi 12 ajal juba linna, sest no super soe suveilm oli siin eile ja nii mõnus oli vanalinna avastada! Nii palju häid ja ilusaid poode, toidukohti, baare ja kohti, kus lihtsalt istuda ja nautida. Ja siin Itaalias vist suht tavaline see, et tänaval lihtsalt tullakse ligi ja kutsutakse kohvile/dringile, kuna oled ilus.. Mind kutsuti eile 2 korda niimoodi, aga mina ikka ei lähe küll võõrastega kohvi jooma. Peale jalutuskäiku vanalinnas sain rongijaamas Dianaga kokku, ostsime mulle kuupileti ära.Nüüd saame kõvasti bussiga sõita! :D  Kuna ilm oli ilus, siis mõtlesime ikkagi veel linna jääda ja läksimegi jalutasime uuesti vanalinna, kus me siis olimegi mingi kella 21-ni õhtul.

Rimini vanalinn! Nii mõnus :) 

Minu esimene itaalia jäätis! Appi kui hea see oli ja nii häid erinevaid maitseid oli valikus. Valisin küpsistega jäätise ja cheescake'i maitsega. Selline mõnusalt pehme, kohev ja maitsev jäätis! See väike topsike maksis 2,50€.

Siin väikses cupcake'i poes oli nii ilusaid tassikoogikesi, makroone ja torte. Õnneks/kahjuks ma selliseid asju ei söö, aga ilus oli vaadata ikka :)

Aperitivo on siis selline üritus baarides kell 18-22, kus ostes mingi joogi, tuuakse sulle snäkid lauda ja baaris on veel eraldi laud, kust saad minna igasuguseid toite võtma. Päris lahe, sai erinevaid asju maitsta. Tellisin ühe oma lemmiku kokteili (Sex on the beach), mis oli siin ikka palju kangem kui Eestis ning hind oli sellel 6€.

Hakkan nüüd pärastlõunaseks vahetuseks valmistuma ja siis tuleb meil juba 5 vaba päeva! Jeee! 

Päikest Teile! :)