Eile õhtul oli nii soe, rahulik ja mõnus seal mere ääres joosta.
Sai lihtsalt nautida head muusikat, jooksu ja muidugi suurepärast vaadet merele.
Täielik rahulolu ja õnnetunne.
Sai lihtsalt nautida head muusikat, jooksu ja muidugi suurepärast vaadet merele.
Täielik rahulolu ja õnnetunne.
Täna läksin praktikale ja järjekordne päev, kus minu juhendaja oli Jolly ehk õde, kes tegeleb peamiselt ainult paberimajanduse ja telefonikõnedega. Olin hommikul päris kurb, sest no ei viitsi passida ja vaadata seda, kuidas üks õde paberitega edasi-tagasi jookseb. Hommikul räägiti kohe ühest patsiendist, kellel tekkis peale operatsioone sisemine verejooks ja mõtlesin kohe, et küsin, kas saan minna operatsiooni vaatama. Juhendaja küsis kirurgilt, kes ütles, et jaa, muidugi! Ja võin mingi päev kasvõi terve päev operatsioonisaalis olla, kui tahan. Olin nii põnevil, sest nägin operatsiooni mega lähedalt! Üks arst tõi mulle aluse, mille pani kohe täpselt kirurgi selja taha, et ma saaksin võimalikult lähedalt näha. Üks kirurgidest (kokku oli neid seal 3) sobras ikka päris korralikult sealt kõhu sees algul ja võttis mingeid suuri veretükke välja, siis otsisid kohta, kust veritseb ja kõrvetasid veresooni ning sulgesidki haava. Operatsioon ei olnud pikk, aga huvitav ikkagi. Lisaks sain veel natukene opiõdesid ka aidata operatsiooni ajal. Opiõed olid nii toredad ja kuna üks meesõde oskas hästi inglise keelt, siis saime päris palju rääkida omavahel.
Ja siis tuli täna veel üks huvitav patsient osakonda, kellel oli vibraator täielikult pärakus. Päris huvitav röntgenpilt oli sellest. Eks homme kuuleb-näeb, mis temast edasi sai. Ja loodan, et saan jälle operatsiooni või mingit protseduuri vaatama minna.
No comments:
Post a Comment